Subtiitrite tõlkimine ehk täpne tõlge ranges reeglistikus

Tänapäeval vaatame rohkem filme ja sarju kui kunagi varem. Netflix, YouTube ja teised voogedastusplatvormid toovad meie ette eri keeltes lugematul hulgal sisu. Selleks, et publik saaks seda täiel määral nautida, on vaja häid subtiitreid. Nende tõlkimine on aga paras pähkel, erinedes kohati suuresti tavalisest kirjalikust tõlkest.

1. Piiratud ruum ja aeg

Subtiitritel on väga selged reeglid. Ekraanile mahub üldjuhul kaks rida teksti, igas reas 37–42 tähemärki. See tähendab, et pikki lauseid ei saa sõna-sõnalt tõlkida. Tekst peab olema ekraanil piisavalt kaua, et vaataja jõuaks selle läbi lugeda – tavaliselt 1 kuni 7 sekundit. Kui originaaltekst on pikk, tuleb see lühendada, näiteks:
Originaal: „I’m not entirely sure what you mean, could you explain it again, please?“
Lühendatud tõlge: “Ma ei saa aru, räägi uuesti.”
Mõte jääb samaks, aga vaataja jõuab lugeda, eriti, kui tegelasele kohe midagi vastatakse.

2. Kultuuriline kohandamine

Mõni nali, sõnamäng või kõnekäänd töötab ainult ühes keeles. Kui see otsetõlkesse panna, võib tulemus olla arusaamatu. Tõlkija peab leidma variandi, mis annab edasi sama tunde või reaktsiooni. Näiteks kui Jaapani filmis viidatakse kohalikule spordimeeskonnale, võib Eesti vaataja jaoks valida midagi, mida kohalikud teavad. See ei ole alati lihtne: mõnikord tuleb nali asendada või jätta hoopis välja, et sisu jääks arusaadavaks.

3. Keeletase ja tegelaskujude iseloom

Filmi või sarja tegelased räägivad väga erinevalt. Mõni kasutab slängi, teine väga viisakat keelt. Subtiitrite tõlkija peab need erinevused säilitama ka lühikeses tekstis. Kui noor tegelane ütleb inglise keeles „Yo, what’s up?“, ei tõlgita seda „Tere, kuidas läheb?“, vaid pigem „Kuule, mis värk on?“. Sõnade valik võib muuta tegelase iseloomu usutavust.

Tihtipeale tekitaks liiga sõnasõnaline tõlge ka veidraid olukordi. Näiteks ingliskeelne lause „It’s raining cats and dogs“ tähendab „Vihma sajab kõvasti“, aga sõnasõnaline tõlge „Sajab kasse ja koeri“ ajaks vaataja naerma. Hea tõlkija muudab selle lihtsalt sõnadeks „Vihma kallab“ või asendab selle eestipärase väljendiga „Kallab kui oavarrest“.

4. Tehnilised ja ajastuse reeglid

Subtiitrite ajastamine ehk time-coding peab olema täpne. Tekst peab ekraanile ilmuma täpselt siis, kui tegelane hakkab rääkima, ja kaduma, kui lause lõpeb. Pausid on olulised, sest vaatajal peab olema aega uue info seedimiseks. Ka ei tohi subtiitrid varjata ekraanile ilmuvaid loo seisukohast olulisi detaile. Otseülekannetes on subtiitrite tegemine veel keerulisem, sest tõlkija peab teksti looma peaaegu reaalajas. Seetõttu kasutatakse otseülekannetes pigem dubleerimist ehk suulist tõlget.

Paljud tõlkijad kasutavad spetsiaalseid programme, nagu Aegisub või EZTitles, mis võimaldavad heli ja video sünkroniseerida kaadri täpsusega. Subtiitrite pikkust mõõdetakse sageli lugemiskiiruses, näiteks 15 tähemärki sekundis on mugav tempo, kuid kiiremate dialoogide puhul võib see tõusta kuni 20 tähemärgini sekundis. Kui tempo läheb liiga kiireks, peab tõlkija kas lauseid lühendama või jagama need mitmeks subtiitriks, et vaatajal oleks võimalik kõike lugeda.

5. Emotsiooni ja helitausta edasiandmine

Palju infot tuleb mitte ainult sõnadest, vaid ka hääletoonist, pausidest ja taustahelidest. Kui tõlge on mõeldud kurtidele või vaegkuuljatele, lisatakse sulgudesse ka helikirjeldusi, näiteks [naerab], [uks paugub] või [vaikne muusika taustal]. Isegi ilma heli kuulmata saab vaataja seeläbi aru, mis toimub.

Kokkuvõtteks

Subtiitrite tõlkimine on töö, kus tuleb leida tasakaal täpsuse ja loovuse vahel. Piiratud ruum ja aeg, kultuurilised erinevused ning tehnilised nõuded teevad sellest väljakutseid täis, aga ka põneva valdkonna. Parimad subtiitritõlked on need, mida me ei märkagi, sest saame nautida teose sisu probleemideta.

Kui sind huvitab tõlkimise põnev maailm, loe meie teisi blogipostitusi! Ning kui sul peaks tekkima tõlkealaseid küsimusi, võta meiega julgelt ühendust!