Kuidas keeled välja surevad?

Maailmas räägitakse hinnanguliselt umbes seitset tuhandet keelt, kuid veidi alla poolte neist on ohustatud. Keeled ei kao nipsust, vaid hääbuvad aeglaselt, põlvkond põlvkonna järel. Mõnes kogukonnas võib see võtta sadu aastaid, mõnes aga vaid paar aastakümmet.

Miks keeled kaovad

Ilmselgelt ei sure keeled lihtsalt iseenesest, vaid inimesed lõpetavad nende kasutamise. Tavaliselt juhtub see siis, kui mõni teine keel muutub eluliselt tähtsamaks, näiteks on seda vaja koolis või tööl. Väiksemad keeled jäävad kodu- või kogukonnakeelteks, kuni ka seal asendatakse need tolle „kasulikuma“ keelega.

Paljudes riikides on riigikeele oskus seotud hariduse ja majandusliku eduga. Vanemad tahavad oma lastele paremat tulevikku ning hakkavad nendega rääkima hoopis laiemalt kasutatavas keeles. Esialgu tundub see praktiline otsus, kuid aja jooksul side emakeelega katkeb: noored ei oska enam seda rääkida ning ei näe selles ka erilist mõtet.

Vahel on juhtunud ka seda, et mõnda keelt kõnelev kogukond on täielikult välja surnud. Selliseid juhtumeid võivad põhjustada näiteks isoleeritus ümbritsevast maailmast või looduskatastroofid.

Kuidas see toimub

Keele kadumine algab tavaliselt sellest, et keel kaotab oma rolli igapäevaelus. Kui mingis keeles enam ei laulda, vestelda ega kirjutata, muutub see haruldaseks. Lõpuks oskavad seda vaid vanemad inimesed, kellel varsti ei ole enam kellegagi selles keeles rääkida.

Seda protsessi nimetatakse keelevahetuseks. See võib alata märkamatult, kui leitakse, et omavahel on lihtsam rääkida suuremas keeles. Nii aga jääbki väiksem keel ühel hetkel alles vaid vanadesse raamatutesse.

Näiteid maailmast

Näiteid keelte kadumisest on palju:
Alaskal räägiti kunagi ejaki keelt, mida 20. sajandi lõpuks oskas vaid üks inimene. Kui ta 2008. aastal suri, kadus ka keel. Keeleteadlased olid temaga aastaid töötanud ja salvestanud sõnu, lugusid ning laule, kuid elavat keelekogukonda enam ei eksisteerinud.

Sarnane saatus tabas dalmaatsia keelt, mida räägiti Aadria mere rannikul. Viimane kõneleja, Tuone Udaina, suri 1898. aastal. Temagi teadmised olid juba lünklikud, kuna ta mäletas keelt läbi oma vanemate, kuid ei olnud seda ise kunagi igapäevaelus kasutanud.

Ka meile lähedal on näiteid. Liivi keel Lätis on tänapäeval suures pildis kadunud. Viimane emakeelne kõneleja suri 2013. aastal, kuid noored entusiastid püüavad keelt taaselustada. Kuigi liivi keel ei ole enam elav suhtluskeel, on selle ümber tekkinud kultuuriline liikumine, mis aitab seda säilitada.

Mida tähendab keele surm

Keele kadumine tähendab alati midagi enamat kui lihtsalt sõnade kadumist. Koos keelega kaob ka selle rääkijatele iseomane maailmatunnetus. Paljudel põlisrahvastel on sõnu ja väljendeid, mis kirjeldavad looduse nüansse, ajatunnetust või kogukonnasiseseid suhteid, mida ei saagi teistesse keeltesse täpselt tõlkida. Näiteks havai keeles on vihma kohta üle 200 erineva sõna. Kui keel kaob, kaob ka see omapära. Keskmiselt kaob iga kahe nädala jooksul maailmast üks keel ning sellega koos ka osa rahva eneseteadvusest. On olemas ka nn isolaatkeeled, mis ei paista olevat ühegi teise maailma keelega suguluses. Isolaatkeeli räägivad tihti vaid väga vähesed inimesed ning seetõttu on need eriti haavatavas olukorras.

Kas keeli saab päästa?

Keele päästmine on võimalik, kui leidub inimesi, kes tahavad seda rääkida. Mõned keeled on edukalt elustatud. Heebrea keel oli sajandeid kasutusel vaid religioosses kontekstis, kuni 19. sajandil tehti sellest taas igapäevane keel. Tänapäeval, peamiselt Iisraelis, räägivad seda miljonid inimesed.

Maoori keel Uus-Meremaal oli samuti ohus, kuid viimastel aastakümnetel on keeleõpe ja meedia aidanud seda taastada. Maoori keeles tehakse telesaateid, raadiosaateid ja filme, mis on andnud keelele uue elu.

Väiksematel kogukondadel on raskem, kuid isegi väike samm nagu laulude tõlkimine või internetis sisu loomine aitab kaasa. Ka tõlkijad ja kirjanikud mängivad olulist rolli, sest iga tõlgitud või kirja pandud tekst näitab, et keel elab ja areneb.

Kokkuvõtteks

Keeled kaovad siis, kui inimesed lõpetavad nende kasutamise. Selle taga on alati ühiskondlikud ja kultuurilised põhjused, mitte keele enda „nõrkus“. Samas on iga keel väärtus omaette, kuna annab edasi kogukonna pärandit ning säilitab rahva ajalugu.

Kui soovid keelte ning tõlkimise kohta rohkem lugeda, vaata ka meie teisi blogipostitusi!