Miks ei ole kõik kohanimed igas keeles ühesugused?
Kas kirjutada Peking või Beijing? Miks ütleme eesti keeles Varssavi, kuigi poolakad ütlevad Warszawa? Ja miks muutus Bombay ühel hetkel Mumbaiks?
Esmapilgul võivad need tunduda väikeste erinevustena, kuid tegelikult peegeldavad kohanimed ajalugu, keelt, kultuuri ja poliitikat. Sageli tuleb teha teadlik valik, milline nimi sobib kõige paremini konkreetse teksti ja lugeja jaoks.
Miks on samal kohal mitu nime?
Igal paigal on nimi, mida kasutavad kohalikud inimesed. Seda nimetatakse kohalikuks nimeks. Samal ajal võidakse teistes keeltes kasutada sellest erinevat nimekuju.
Näiteks ütlevad poolakad Warszawa, kuid eesti keeles on selle linna nimi Varssavi. Austria pealinna kutsuvad kohalikud Wieniks, kuid meie ütleme Viin. Inglise keeles on see hoopis Vienna. Sama võib näha ka Saksamaa linnade puhul. Meie kirjutame nagu sakslasedki Köln, inglise keeles on selle linna nimi Cologne. Itaalia linn Firenze on inglise keeles Florence, Venezia on Venice.
Sellised erinevused ei ole kellegi eksimused, vaid on kujunenud pika aja jooksul. Kui eri rahvad omavahel suhtlesid, kohandati võõraid kohanimesid oma keele häälduse ja kirjaviisi järgi. Sageli sõltub kohanime kuju ka sellest, millal kahe kultuuri vahel tihedam kontakt tekkis. Euroopa vanadel linnadel, millega suheldi juba sajandeid tagasi, on paljudes keeltes välja kujunenud omad traditsioonilised nimed. Kaugemate paikade puhul, millega tekkisid kontaktid hiljem, kasutatakse aga sagedamini kohaliku nimega sarnast kirjapilti. Seega võib mõni kohanimi muutuda pea tundmatuseni, teine aga jääda samaks.
Kui ajalugu ja poliitika muudavad kohanime
Vahel ei muutu ainult see, kuidas eri keeltes mõnd kohta kutsutakse. Muutub ka koha ametlik nimi.
Hea näide on India suuruselt teine linn Mumbai, mida tunti aastakümneid nime all Bombay. Sama juhtus teistegi India linnadega nagu Madras, millest sai Chennai, ning Calcutta, millest sai Kolkata.
Need muudatused ei sündinud juhuslikult. India soovis koloniaalajastu keelelisest pärandist lahti lasta ning võtta kasutusele rohkem kohalikke nimesid, et tugevdada piirkondlikku identiteeti. Uued nimed pidid paremini peegeldama kohalikke keeli ja kultuuri.
Viimastel aastatel on palju räägitud ka Ukraina pealinnast. Rahvusvahelises meedias kasutatakse üha sagedamini nime Kyiv, mis põhineb ukraina keelel. Varem oli ingliskeelsetes tekstides tavalisem Kiev, mis pärineb vene keelest. Kusjuures täiesti õige ja lubatud on kasutada ka ukraina-eesti häälduspärast kuju Kõjiv. See näitab, et kohanimed võivad olla seotud ka rahvusliku identiteedi ja poliitikaga.
Kuidas tõlkija otsustab, millist nime kasutada?
Professionaalne tõlkija ei vali kohanime lihtsalt harjumuse järgi. Eesmärk on kasutada nime, mis on sihtkeeles õige ja lugejale loomulik.
Selleks kasutatakse usaldusväärseid allikaid. Eestis on oluline abimees näiteks Eesti Keele Instituudi kohanimeandmebaas. Samuti võivad tõlkijad lähtuda ametlikest rahvusvahelistest soovitustest või kliendi konkreetsetest juhistest.
Oluline on ka teksti sihtrühm. Kui tekst on mõeldud eestikeelsele lugejale, on enamasti loomulik kirjutada Varssavi, mitte Warszawa. Samamoodi kirjutame Viin, mitte Wien. Nii on segadust vähem ja teksti lihtsam lugeda.
Vahel tuleb aga kasutada ametlikku kohalikku nime. Seda eriti siis, kui tegemist on rahvusvaheliste dokumentide, kaartide või ametlike tekstidega. Huvitav näide on Elevandiluurannik. Riigi prantsuskeelne nimi Côte d’Ivoire tähendabki otsetõlkes „elevandiluurannikut“. 1985. aastal otsustas president Félix Houphouët-Boigny, et riigi nime tuleb rahvusvaheliselt kasutada ainult prantsuskeelsel kujul Côte d’Ivoire ning seda ei tohiks teistesse keeltesse tõlkida. Eesti keeles on riigi tavanimi siiski Elevandiluurannik, kuid diplomaatilises kontekstis kasutatakse ka nime Côte d’Ivoire.
Sellised juhtumid näitavad, miks peab tõlkija arvestama nii sihtkeele tavasid, teksti eesmärki kui ka ametlikke nimekujusid. Ühes tekstis võib kõige sobivam olla eestikeelne kohanimi, teises aga riigi enda eelistatud nimekuju.
Kohanimed jutustavad lugusid
Kohanimed on palju enamat kui punktid kaardil. Need räägivad sellest, kuidas keeled on arenenud, kuidas rahvad on omavahel suhelnud ja kuidas ajalugu on maailma kujundanud. Mõnikord kannab isegi nimekuju endas poliitilist tähendust. Näiteks Põhja-Osseetia pealinna võib nimetada nii osseedikeelse nimega Dzäudžõkäu kui ka venekeelse nimega Vladikavkaz. Viimane tähendab aga „valitse Kaukaasiat“ ja pärineb Vene impeeriumi laienemise ajast. Seega ei pruugi suupärasema nimekuju valimine olla alati täiesti neutraalne.
Mõni nimi on püsinud sajandeid, teine on muutunud koos riigikorra või ühiskonnaga. Seetõttu nõuab ka kohanimede tõlkimine tähelepanu. Õige valik aitab muuta teksti täpseks, loomulikuks ja usaldusväärseks.
